Ultraheli testimisel kasutatakse helilainete levikut läbi kontrollitava materjali. Ultrahelilainete hajumist mõjutavad materjali akustilised omadused ja sisemine struktuur. Ultrahelilainete taset ja omadusi analüüsides on võimalik tuvastada ja mõista muutusi materjali omadustes ja struktuuris.
Radiograafiline testimine:
Radiograafiline testimine kasutab filmile kujutise loomiseks tavapäraste piirkondade kaudu edastatava kiirguse hulga erinevust ja vigu. Kile tiheduse kõikumised näitavad defektide olemasolu.
Vedeliku läbitungimise testimine:
Vedeliku läbitungimise testimine kasutab vedeliku kapillaarset toimet, et tungida läbi tahkete materjalide pinnaavade ja defektide. Pärast ilmuti pealekandmist tõmmatakse defektidesse imbunud penetrant välja ja muutub nähtavaks, paljastades vigade olemasolu. See meetod sobib erinevate metall- ja keraamiliste komponentide jaoks ning on suhteliselt kiire, tavaliselt kulub penetrandi pealekandmisest kuni vigade tuvastamiseni umbes pool tundi. Seda saab kasutada pinna väsimuse, pingekorrosiooni, keevituspragude tuvastamiseks ja pragude suuruse otse mõõtmiseks.
Magnetosakeste testimine:
Magnetosakeste testimine kasutab pinna- ja pinnalähedaste defektide tuvastamiseks materjalide magnetilisi omadusi. Pinnale kantakse magnetosakesed ja defekti korral tõmbab magnetvälja leke osakesi ligi, luues nähtava näidu. See meetod on efektiivne pinna- ja pinnalähedaste defektide tuvastamisel ning seda ei mõjuta pinnakatted ega plaadistus, mistõttu sobib see värvitud või kaetud pindade kontrollimiseks.
Neid kontrollimeetodeid kasutatakse tavaliselt õlikorpuses, et tagada materjalide kvaliteet ja terviklikkus, tuvastada kõik defektid või kõrvalekalded ning tagada naftapuuraukude ohutu ja usaldusväärne töö.
