Ultraheli testimine kasutab helilainete levimist kontrollitava materjali kaudu. Materjali akustilised omadused ja sisemine struktuur mõjutavad ultrahelilainete hajumist. Analüüsides ultrahelilainete taset ja omadusi, on võimalik tuvastada ja mõista materjali omaduste ja struktuuri muutusi.
Radiograafiline testimine:
Radiograafiline testimine kasutab kile pildi loomiseks normaalsete alade ja puuduste kaudu edastatud kiirguse koguse erinevust. Filmi tiheduse variatsioonid näitavad defektide olemasolu.
Vedela läbitungija testimine:
Vedela läbitungija testimine kasutab vedeliku kapillaari toimet, et tungida pinnaavadesse ja tahkete materjalide defektidesse. Pärast arendaja rakendamist tõmmatakse välja tungija, mis on defektidesse imbunud, ja see muutub nähtavaks, paljastades puuduste olemasolu. See meetod sobib mitmesuguste metalli- ja keraamiliste komponentide jaoks ning see on suhteliselt kiire, tavaliselt kulub tungija rakendamisest umbes pool tundi vigade tuvastamiseni. Seda saab kasutada pinna väsimuse, stressi korrosiooni, keevitamise pragude tuvastamiseks ja pragude suuruse mõõtmiseks.
Magnetiliste osakeste testimine:
Magnetiliste osakeste testimisel kasutatakse materjalide magnetilisi omadusi pinna ja pinna lähedal defektide tuvastamiseks. Pinnale rakendatakse magnetilisi osakesi ja kui on olemas defekt, meelitab magnetvälja leke osakesi, luues nähtava näite. See meetod on efektiivne pinna ja pinna lähedal defektide tuvastamisel ning seda ei mõjuta katted ega plaadistamine, muutes selle sobivaks värvitud või pindatud pindade kontrollimiseks.
Neid kontrollimeetodeid kasutatakse tavaliselt õli korpuses, et tagada materjalide kvaliteet ja terviklikkus, tuvastada defekte või kõrvalekaldeid ning tagada õlikaevude ohutu ja usaldusväärne toimimine.
